Minu motivatsioonikiri

Unusta viga, mäleta õppetundi. Tegele oma tunnetega, ära võitle, ära klammerdu, ära süüdista, ära põgene, ära karda, ära anna hinnanguid, ära tarbi üle – lihtsalt ole, ole mõnus.

Mis on motivatsioon? Mina defineeriksin seda selliselt, et see on meie sees olev jõud, võimas energia, mis meid käima paneb. Nii nagu nupu vajutusega saame erinevaid masinaid tööle panna. Ja kui need masinad töötavad, siis on vaja ainult käik sisse panna ja saamegi liikumist alustada. Meie elu on ju pidevas liikumises. Me ise valime mida me teha tahame. Võime ka vaikuses olla, kuid küsimus, kuhu me jõuda tahame, mida me saavutada tahame, võiks saada vastatud.

Ametlik statistika meie riigis näitab kurbi numbreid. Iga neljas inimene on kogenud depressiooni ja iga tund saab keegi kodus peksa. Tunnen, et vägivaldsus ja negatiivsus on üle igasuguse piiri läinud ja neid inimesi, kes sellist olukorda lahendada tahaksid peaks veel rohkem olema. Olles ise endine negatiivne ja vägivaldne inimene, tean mis selle on põhjustanud ja mis sellele leevendust toob. 

Ma näen, et negatiivsus on ühiskonnas suureks probleemiks ja sellest peab rääkima. Just nimelt rääkima – rääkima asjadest niikaua kuni kõik probleemsed asjad muutuvad arusaadavaks ja lihtsaks, et neid oleks kerge lahendada ja edaspidine elu ei tundu enam nii raske ja keeruline. 

Tunnen, et tänapäeva ajastul “Puudutuse ajastu” on oma hingeelust rääkimine pigem auasi kui häbiasi. Inimesed kellel on probleemid, aitama neid, julgustama rääkima ja toetama kogu hingest. 

Minu 13 aastat kestnud depressioon, mis praeguseks on seljatatud on teinud mind selliseks nagu ma täna olen: tugev, eneseteadlik, analüüsiv ja positiivne. Olen jõudnud lõpuks sinna punkti, kus töötasin välja ka oma meetodi ja mis toimis minu peal 100% ja mulle tundub, et see võiks töötada ka kõikide inimeste peal. Kas teeme proovi?

Olles terve oma elu elanud põhimõtte “üks kõigi, kõik ühe eest” järgi ja teades, et üks osa heast elust on teiste inimeste aitamine, tekkis mul 2018 aasta sügisel selline tugev tunne. See, mida olen dekaade läbi elanud vajab väljundit. Otsustasingi keskenduda ainult sellele ja läksin kogemusnõustamist õppima. See koolitus andis mulle kindlust ja tugevdas seda tunnet minus veelgi, et lõpuks olen jõudnud elus sinna kohta, kus ma tean, mida ma oma eluga edasi teen. Hommikune 5:05 ärkamine ei olnud enam probleem vaid võimalus. Samuti positiivne tagasiside paljudelt inimestelt ja selle ala spetsialistidelt annab mulle tunde, et ma olen õigel teel. Teadmine, et täna tahan, oskan ja suudan abivajajatele olla see inimene, kelle tuge ja nõu ise hädas olles väga vajasin, teeb mind vajalikuks meeskonnamängijaks. See on nagu lõputu energia allikas, mis on lisanud minu loomupärasele abivalmidusele soovi jagada oma kogemust, et sellest saaksid abi ka teised sarnaste probleemidega maadlevad inimesed. 

Meil on ju käes uus ajastu, maailma muutub igapäevaselt ja vahepeal mõtlen, et paljud meie inimesed elavad ikka veel vanas ajastus. Oleme oma mõtetega liiga kinni vanades mustrites. Julgustan teid head inimesed lahti laskma nendest, et kogeksite ise, et piiratud mõttemaailm ei lahenda ju meid segavaid olukordi. Kuid lahendused ongi need, mida vajame. Me kõik näeme, tunneme ja saame aru, et midagi on pildil valesti, et meie ühiskonna sisemine pool on välisest poolest liiga kaugele maha jäänud. Inimesed kes juba panustavad ja teevad tänuväärset tööd, minu suur lugupidamine ja kummardus selle eest, kallistused ja tänuavaldused. Kuid miks me ei taha teha lõpuni koostööd, miks keegi peab ennast paremaks ja targemaks kui teised. Miks on selline suhtumine “Mida see inimene ka teab asjadest?” Miks me tekita piisavalt arutelusid, mõttetalguid, ümaralua koosolekuid, kovisioone, töötubasid, jne., et leitaks selliseid lahendusi, mis on jätkusuutlikud, kasulikud ja looks väärtust kogu ühiskonnale. Võtame liiga paratamatult seda ja meil puudub oskus näha või me ei tahagi näha probleemseid asju selgemalt. Oleme ju kõik tulemustele orienteeritud. Tulemused näitavad, et me ei tee midagi õigesti – sotsiaalse poole pealt. Tugiisikud, kes teevad samuti tänuväärset tööd kogu oma hingega ja vajades ka ise psühholoogilist abi, teevadki seda praktiliselt tänu eest, mitte rahaväärset tööd, sest sellise tunnihindega ei saa inimene elada täisväärtuslikku elu. Ja kui me oma inimesi ei väärtusta, siis mis mõte üldse elul on. Elu peab olema ilus. Meie riik peab olema ilus. Meie väline (nähtav) riik ongi ilus. Kuid sisemine maailm kahjuks seda ei ole. Mõelgem palun, võtame korra aega, et vaadata meie ühiskonna inimesi sellise pilguga ja küsigem neilt, et kas neil on tegelikult ka hästi. Kuidas me saame üksteist aidata? Loomulikult võimaluste piires, kuid nõu ja jõuga saame alati abiks olla. Ei ole vaja võtta iseenesest mõistetavalt, et küll inimesed ise hakkama saavad. Me oleme sotsiaalsed olendid ja igaüks vajab omamoodi kastmist, et õitsele puhkeda! Mõned oskavad seda teha ise, mõned vajavad tuge, mis selles siis halba on? Ainult koostöös, ühise energiaga suudame viiekümne viiendalt kohalt üles poole liikuda.

Ma julgustan ja olen valmis ka aitama, et inimesed võtaksid enda jaoks aega, vaataksid peeglisse selle pilguga, et mis on pildil valesti ja seda nii seesmiselt (hingeliselt, vaimselt kui välimiselt (füüsiliselt). Siis tegeleks sellega, mis on pildil valesti. Tegeleks tõsiselt, mitte lihtsal möödaminnes. Ma olen mures meie inimeste pärast, oleme ületanud Euroopas selle künnise, et me oleme juba top kolmes oma ülekaalulisusega. Ma tean, mis tähendab emotsionaalne söömine, liiga karm meie väikese kõhu jaoks. Ma olen mures inimeste pärast, kes ei pööra piisavat tähelepanu oma tervisele, kes lasevad ennast oma ajul juhtida, tangivad ennast rohkem kui nende paak võimaldab. Ma olen mures, et inimesed on kurjad üksteisega, kibestunud ja negatiivsed. Ei taheta mõista inimesi. Vestluses teise inimesega kuulatakse teda, et kohe vastata oma mõtetega, selle asemel, et aru saada mida teine üldse öelda tahtis. Ollakse oma ego (see pilt endast, kus mina on kõige tähtsam) haardes. Palun kuulatame teisi inimesi, mis neil tegelikult öelda on, kuid kuulame seda ilma hinnanguteta. Inimesed, kes tunnevad ennast üksikuna, te vajate tähelepanu, siis teadke, et te ei ole üksi. On veel neid inimesi, kes hoolib teist ja saavad teid aidata. Ma tean mida tähendab üksi olla, olen 28 + 13 aastat seda tundnud. Saame kokku, peame plaani, kuidas oma eluga edasi minna. Meie kõigi sees on suur hulk ära kasutamata potentsiaali, mida oma eluga peale hakata. Meie mõtlemine ja suhtumine määrab ära selle kuhu me jõuda tahame.