Mis on kogemusnõustamine?

“Kogemus pole ainult see, mis meiega juhtub, vaid see kuidas me juhtunuga toime tuleme!” Aldous L. Huxley

“Kas Sa oled kunagi selliselt mõelnud, et miks ja kuidas me elame enda elu ja
oma lähedaste elu keeruliseks?”

Ma selgitan seda tsitaati oma kogemusest lähtuvalt: Kogemuse eelne seisund on see, mis minuga on juhtunud ja igapäevaselt juhtub – kõigi teadmiste algallikas. Me reaalselt elame läbi erinevaid olukordi ja sündmusi, kogeme, tunnetame, tajume, haistame – tundes erinevaid tundeid ja emotsioone, mis meie sisse mingisugused jäljed jätavad. See kuidas me juhtunuga toime tuleme vajutab pitseri omandatule ja saab kogemuseks. Kogemused on meie elu kujundajaks, millisteks me kasvame…. või saja millisteks – meie valik. Iga kogemus aitab luua sellise väärtuse, mis meid edasi või tagasi paneb liikuma, mõjutades meie elu kvaliteeti. Kogemus on sündmus, juhtum, ilming, mis jätab meie sisse mingisuguse jälje.

Ei ole isegi kuulnud sellest!  Sest pole väga räägitud ka. Ühelt poolt võib see tingitud olla sellest, et meil on veel vana ajastu mustrid (valehäbi, mis nüüd mina ja vajan abi, saan isegi hakkama, ah ära hädalada oma muredega jne.) ja teiselt poolt, inimesed ei ole veel nii teadlikud, kuidas kogemusnõustamine aitab, parandab ja parendab inimeste elusid. Egas muud kui andke endale võimalus ja te mõistate kuidas see teile mitmekordselt ära tasub. Kogemusnõustamine on veel üks valdkond, uus psühholoogia haru, mis aitab inimesi toetada lisaks hingede terveks tegemisel ka sarnaste meid häirivate läbielamiste üle elamisel. Inimlik faktor, see, et me oleme ka samat tunnet tundnud nagu abivajaja, seda raku tasandil olevat negatiivset või positiivset tunnet ja oskust sellest välja tulla on kogemusnõustamise juures üks vajalikke omadusi.

Kogemusnõustamine on sarnase tervisehäirega või sarnase läbielamistega inimeste vahel toimuv teadmiste ja kogemuste vahetus. Kogemusnõustamise eesmärk on toetada tervisehäirega ja sarnase läbielamiste inimeste toimetulekut, suurendada motivatsiooni ja enesekindlust ning valmistada ette tööotsinguteks, tööeluks ja elus hakkama saamiseks. Kogemusnõustamise käigus pakutakse kogemuslikku emotsionaalset, sotsiaalset ja praktilist tuge, mille tulemusena inimesel on võimalik muutuda ja saada veel paremaks inimeseks. 

Kas sulle meeldiks, kui raskel hetkel ulatab sulle käe saatusekaaslane?

Kogemusnõustaja saab olla heaks käepikenduseks psühholoogidele ja psühhiaatritele ja ka vastupidi. Koostöö on hädavajalik. Sest tulemused räägivad enda eest. Kogemusnõustaja on täpselt see ühendav lüli arstide, psühholoogide või psühhiaatrite ja kliendi vahel. Minu nägemusel toimib kliendi paranemine selliselt: psühholoog – kogemunõustaja – lähedased – psühhiaater – sotsiaaltöötaja – kov. Kõikide omavaheline aus ja avatud koostöö, mis tagab kliendile vajaliku tulemuse.

Kogemusnõustamine oma kogemuste jagamine. Sellist tegevust tehakse tegelikult ju iga päev, kus inimesed räägivad oma igapävastest läbielatud sündmustest. Ainuke vahe on selles, et kui see kogemus mis inimesel on, et me oleme sellega ilusti toime tulnud, oma probleemidega hakkama saanud. Näiteks, õpetajad, treenerid, teadlased, edukate firmade juhatuste ja nõukogude esimehed, ettevõtte omanikud raamatute lugemine jne. on ju ka heaks kogemuste edasiandjaks, millest on hea õppida. Elu ongi üks kogemuste edasi jagamine.

https://www.youtube.com/watch?v=ZMPlZImNROI

Kogemusnõustamise teenus hõlmab endas organiseeritud vastastikkust abi ja tuge inimeste vahel, kellel on sarnased kogemused, tingimused või probleemid (O’Hagan, 2011). Kogemusnõustamine on aastast 2014 Eestis ametlikult tunnustatud aitamistöö meetod. Mitmed uuringud erinevates valdkondades toovad tõenduspõhiselt esile kogemusnõustajate kaasamise tulemuslikkuse. Näiteks, et see pakub sotsiaalset tuge, kogemuslikke teadmisi ja informatsiooni, sotsiaalse õppimise ja võrdluse võimalust. Oluline on, et kogemusnõustamine avaldaks positiivset mõju ka aitajale endale, kogemusnõustaja saab võimaluse kasutada oma kogemusi kogukonna teenimiseks.

Aastast 2016 on kaasatud kogemusnõustamise teenus nii Sotsiaalkindlustusameti rehabilitatsiooniteenuste kui Töötukassa teenuste hulka.

Kogemusnõustaja tähtsaimaks omaduseks on tema isikuomadused, samamoodi kehtib see ükskõik mis aitajale, kuna tegemist on ju inimeste eludega. Me ei saa lubada eksimusi, kus me aitame inimest vales suunas. Kogemus on väärtus, mida on hea jagada, sest igal juhul on see meile õpetlik, iseasi kas me oskame sellest midagi õppida. Sellisel kujul on see meile vajalik, kui me ise ei ole veel seda kogemust veel saanud, siis kui meil tulebki sarnane olukord, siis on meil juba mingisugune teadlikkus ja üritame seda tõenäoliselt ka paremini läbi elada.

Kogemus loob meile väärtust. Kogemus ei ole see, mida saame lihtsalt unustada. See tunne, see võimas energia, mis meil kogemusega kaasneb, jätab ju jälje terveks eluks. Need läbi elatud tunded saadavad meid terve elu. Terve meie elu ongi üks suur kogemus ja läbielamine. Kuna me kõik oleme oma elu kunstnikud, siis meie kogemused on meie pildiks, mida keegi ära kustutada ei saa, kui me seda ise ei taha. Miks öeldakse, et võiks kuulata endast vanemaid inimesi, sest neil on rohkem kogemusi. Kogemused on need, mis meid rikastavad ja edasi aitavad. Olgu need siis halvad või head kogemused. Mõlemast saame õppida ja on meie valik, kuidas me enda jaoks seda tõlgendame. Mina tõlgendan neid edasiviivateks sammudeks. Meie kogemused on meie oskused ja tänu sellele on ka meil võimalus teisi aidata. Ainult läbi kogemuste ja läbielamiste suudab teadus paremini inimestele lähemale tulla, see on koostöö mida peaks austama.

Kogemusnõustaja kui aitaja.
Kogemusnõustaja peamiseks meetodiks on südamlik vestlus inimesega, et välja uurida mis lahendusi inimene vajab ja koostöös inimesega tegevuskava välja mõelda. Südamest südmesse vestlus on koostööl põhinev ning eesmärgile suunatud teraapiameetod, mis aitab muuta inimese mõtte- ja käitumismustreid, reageerimisviise, parandades nii emotsionaalset seisundit.

Miks tõega silmitsi seismine valu teeb?

Kogemusnõustamist hakati kõigepealt kasutama psühhiaatrilise diagnoosiga inimeste aitamiseks. Kogemusnõustamise alus on arusaamine vaimse tervise aspektidest ja inimõigustest ning sellest, kuidas meditsiinisüsteem surub alla erinevusi. Kogemusnõustamise eesmärk on saavutada inimese heaolu ja vabanemine läbi tervenemisprotsessi – inimene laseb lahti patsiendi rollist ning keskendub sellele, kuidas saada hakkama tavaelulistes olukordades. Paljud erivajadusega inimesed on võtnud omaks arusaama, et nad on n-ö puudega. Sellest loobumiseks on vaja näidata, et me kõik oleme võrdsed. Kogemusnõustamine ei baseeru psühhiaatrilistel mudelitel ega meditsiinilistel diagnoosidel. Erivajaduse ja haiguse asemel keskendutakse tervisele ja toimetulekule. Kogemusnõustamise keskmes on inimesest aru saamine läbi kogemuse, emotsionaalse ja psühholoogilise valu. Kogemusnõustaja võtab inimest sellisena, nagu ta on, toetades teda tervenemisprotsessis ja aidates tal suuremates süsteemides kohaneda. Loobudes inimese eraldamisest sildiga „vaimselt haige“, või „erivajadusega inimene“ suurendame tema eneseusku ja elukvaliteeti. Kogemusnõustamine põhineb vastastikusel toetusel ja usaldusel, jagatud vastutusel ja ühisel arusaamal, mis on mõlemale kasutoov. Teadmine, et ka teised on sarnaseid muresid läbi elanud, annab inimesele tunde, et ta ei ole oma hädas üksi. Suurema osa ajast end üksildasena tundnud inimesed julgevad jälle astuda kogukonna liikmeks ja luua sõprussuhteid. Kui inimesed saavad aru, et keegi veel tunneb samasugust valu, toimub kontakti saamine nõustajaga kergemini, mis aitab tervenemisel kaasa. Inimene saab olla tema ise, kaasamata sealjuures välist eksperti, kes peaks tema mured lahendama. Nõustamissuhte arenedes on mõlemal poolel kohustus leida lahendusi võimalikele probleemidele. Seda nimetatakse ka vastastikuseks jõustamiseks. See aitab katsetada uusi käitumismustreid, et jõuda soovitud lahenduseni. Kogemusnõustamine on oma olemuselt ühtaegu nii kogukonna kui ka autonoomsuse ülesehituse töövahend, mis ei ole allutatud ühelegi konkreetsele mudelile. Kogemusnõustamises rõhutatakse mitmekesisust ja tõstetakse esile individuaalne tugevus. Kui inimesed vahetavad kogemusi, ei ole kõige olulisem omandatud teadmised ja info, vaid see, mida nad kogesid läbi ühiste väärtuste, ning lood, mida nad teistega jagada võivad.
Kogemusnõustumise kui protsessi juures on taunitav sildistamine ning esikohal on nõustatava ja nõustaja aus ning otsekohene kommunikatsioon, piiride paika panemine, vastutuse jagamine, südamest tulev austus teise inimese vastu ja kriitilise tagasiside andmine ning vastuvõtmine.
Kogemusnõustamises kasutatakse osaluskuulamist – lihtsalt loo jutustamise asemel loob jutustaja dialoogi teistega ja jagab oma lugu.
Kogemusnõustamine õpetab klienti kriitiliselt mõtlema. Kriitiline õppimine ei eelda probleemi meditsiinilist defineerimist, vaid see aitab inimesel näha laiemat vaatenurka ja avastada probleemide lahendusi uutel viisidel.

Üks olulisimaid aspekte vastastikuse abistamise protsessis on rääkida mõlemale poolele arusaadavas kogemuste vahetamise keeles ‒ kumbki pool peab aru saama, mida teine tunneb. Kogemusnõustamisel on tähtis sümptomite asemel keskenduda kogemusele, mis teeb võimalikuks teise inimese tõlgenduse vastavalt olukorrale.
Ühine vastutusala
Kogemusnõustamises räägitakse ühisest vastutusest, mis tähendab, et
– mõlemad pooled õpiva üksteiselt,
– mõlemal poolel on teada kliendisuhte reeglistik,
– jõujooned on alati nähtaval ja läbiräägitavad.

Mis on aitamine ja kes on üldse aitaja? Miks on vaja aidata? Kõik ei olegi aitajad, kuigi iseennast aitame me igapäev. Mõni ei oska sedagi. Tähtis on, et see hästi välja tuleks. Ma aitan Sul näha seda, mille ees Sa vastutav oled. Vaatame silma sellele halvale psüühilisele enesetundele, mis rõivastub end ettekujutlusse valesti elamisest. Minu ülesanne on anda Sulle see, mis Sul juba on ja võtta Sinult ära see, mille Sa juba kaotanud olid. Elu ise on juba piisav, kuid omadega puntras olev inimene ei näe seda sel hetkel. Me oleme klammerdunud oma eluvale külge. See valu mida inimene oma sees tunneb, saab leevendust ainult endast välja lastes, oma tunnetest rääkides, metsas või padja sisse karjudes, vaikuses olles, nuttes, kirjutades, treenides, hingates, mediteerides, teisi aidates vms. – muud väljundit ei ole. Inimesed ei peaks hoida enda sees tundeid mida nad ei talu ja elu lõpuni häbi tundes, et mis teised minust arvavad. Õnneks on meil uus ajastu. Ma tunnetasin elu omamoodi ja mõistsin, et meie ümber on nii füüsiline (väline pool) maailm ja kui ka vaimne (sisemine pool) maailm, nähtav ja nähtamatu maailm, mille võimu me alahindame ja millele me ka väga tähelepanu ei suuna. Liiga tihti alahindame asju (on kindlaks tehtud, et see on lausa 80%) mis meie kasvuks hoopiski vajalikud oleks. Me lihtsalt oleme need kes oleme, omal parimal võimalikul moel. Kuid ikkagi teeme me üksteisele haiget. Me teeme endale haiget! Miks see nii on? Kas see peakski siis nii olema ja kas see on normaalne? Hea uudis on see, et me saame olla veel paremad, kui me seda ise tahame ja oskame!
Need inimesed, kelle elus on kõik hästi, kelle jaoks elu on lill, teil ei ole midagi kurta, te ei teagi, mis tähendab negatiivsus ja teistele haiget tegemine, näete igas päevas päikest paistmas – imetlen teid, olete eeskujuks meile ja jätkake sama hooga. Palun ärge laske ennast sellest negatiivsusest meie ümber mõjutada! Armastan teid!

On veel keegi kes tahab ja oskab aidata. Aitamine on meie loomuses ja seda esineb ka looduses. See on meie ürgne instinkt.

Tuleb leppida, et saaks vabaneda ja peab muutuma, et saaks muuta.

Aitamise all mõeldakse kui tuge andvat tegevust, milles inimene tunneb, et ta on võimetu omal jõul mingist probleemist jagu saama. Aitamise mõte on anda aidatavale seda, mida ta just hetkel kõige enam vajab. Aitamise eesmärk on inimese traumaatilise kogemuste lahedamine, tema jõuvarude vabastamine, avada ummistunud kanalid ja lasta eluenergiad vabalt voolama, realistliku ja positiivse minapildi loomine. Aitamine võimaldab sul tagasi saada oma algatusvõime, et sa saaksid tegeleda nende asjadega, mis on sinu jaoks olulised ja võimalikud, ja et sa ei annaks elus liiga kergesti alla. Aitamise lõpptulemuseks on oludega leppimine, mille vastu on varem mässatud. Ma aitan luua olukorra, kus sa sooviksid luua positiivse suhte iseendaga ja õpiksid olema tingimusteta omaenda poolt. Ainult sina ise oled siin maailmas see ainuke inimene, kellega koos oled sa sunnitud elama oma viimse elupäevani. Sellepärast soovitangi sul üles leida oma minapilt (ego) ja ma luban sulle, et oma sisemise ja välimise maailmaga kooskõla leidmine on sügavalt parandav ja võimas kogemus. Proovisin selle järgi ka enda peal! See on nagu arvuti uuendamine, kõik hakkab kiiremini ja paremini funktsioneerima. Lõpuks on ju küsimus elu seatud proovikividega leppimises.

Kuna aitaja seab end olukorda, kus ta on aldis haavatavusele – isegi ohvrimeelsusele, et teine inimene võiks saada selle, mida ta kõige rohkem vajab, on läbi aegade aitamise eetikas tähtsas peetud isikuomadusi ja meelelaadi. Selle arusaama kohaselt peab olema kutsumus töötada teiste nimel. Ka iseendas tuleb veel lisaks arendada aitaja tähtsamaid voorusi, et abivajaja saaks parima võimaliku kohtlemise osaliseks. Aitaja erialal töötamiseks ei ole koolitustel ainult erinevate teadmiste hankimine, vaid oluline tegur on ka ametikuvandi ja identideedi kujunemisel. Aitaja, kes toimib oma sisemiste arusaamade vastaselt, kaotab usaldusväärsuse, eneseväärikuse ja töörõõmu.
Aitamine on uuesti ellu aitamine!

Aitaja on vajadusel abikaasa, laps, tööandja, armastatu, sõber, vihamees, sõbranna, ema, isa, jne. Aitamistöö ilma empaatiata on ebaõnnestumisel määratud, ükskõik kui professionaalne see muidu oleks. Tähtsaimad ressursid on usaldus ja lootus. Aitaja töö on vabastada inimese sisemised jõuvarud. Inimene peab saama uuesti jalule tõusta ja võtma enda elu oma käsutusse. Aitaja ülesanne on püsida vastupanust hoolimata otsustavalt oma kliendi valu läheduses ja mitte põgeneda sealt hõlpsamatele aladele. Aitajaks ei või saada, kui ei ole läbi elatud aidatava abitut rolli põhjani välja. Ja aitajaks ei saa jääda, kui ei lepi iseenda üksinduse, süütunde ja abitusega, õppides nendega koos toime tulema. Aitamine on õnnestunud, kui abivajaja on aru saanud oma olemusest ja leppinud sellega.

Mis on jõustamine?

Jõustamine (empowerment, võimestamine, väestamine) on üks kõige olulisemaid printsiipe, mida viimasel ajal väga palju soovitatakse rakendada kõigis vaimse tervise valdkondades. Jõustamine on paraku aga ka termin, mida sageli kiputakse valesti tõlgendama ning mida kiputakse kasutama valesti puude meditsiinilise ja mitte sotsiaalse mudeli kontekstis. Nii nagu USA-s, püütakse ka Eestis vahel seostada jõustamist haavatava sihtgrupi toetamise kahandamisega. Arvatakse, et toetuste vähendamise ja aktiivsusnõuete mõjul muutub näiteks depressiooni, ärevuse või suhtlemisraskuste all kannatav inimene toimetulevaks, kuid see ei vasta enamasti tõele. Jõustamist saame väga hästi kasutada ka nende inimeste juures, kes tunnevad, et nad seda vajaksid ja sellest ka kasu saavad. USA riikliku jõustamiskeskuse ( National Empowerment Center ) rajaja ning juht Judi Chamberlin on defineerinud nimetatud asutuse kodulehel arutelude käigus paika pandud jõustamise põhielemendid (mida ta peab eriti oluliseks hakata rakendama vaimse tervise alase rehabilitatsiooniga tegelevates asutustes) järgnevalt:

1. Otsustusõigus oma elu puudutavates küsimustes.

See tähendab, et nn. “psüühikahäiretega” inimestel peaks alati säilima õigus otsustada muuhulgas selle üle, milliseid teraapiameetodeid tema peal rakendatakse, millised on tema toidu- ja elustiilivalikud, tegevused, millega ta oma aega täidab, jne. See esimene põhielement on mujal eksitavalt eesti keelde tõlgitud kui “võime ise tähtsaid otsuseid vastu võtta”. Jah, “võime” ise otsuseid vastu võtta võib tõesti aja jooksul kaduda,
kui inimesel otsustusõigus puudub. Chamberlin aga rõhutab, et just otsustusõiguse andmine mängib peamist rolli otsustusvõime ja iseseisvuseni jõudmisel.

2. Juurdepääs informatsioonile ja ressurssidele.
See on vajalik õigete otsuste tegemiseks. Vaimse tervise alal töötajad ei tohiks piirata kliendile juurdepääsu teda ennast puudutavale infole, nii nagu seda kahjuks sageli tehakse. Sellest võib saada nõiaring, kuna ilma adekvaatse infota on raskem teha adekvaatseid otsuseid, kinnitades psühhiaatritel ja psühholoogidel esinevat valekuvandit, et klient ei suuda ise oma elu puudutavaid otsuseid teha ja et ta ei vaja seega selle jaoks vajalikku olulist infot.

3. Valikuvõimalusi peab olema piisavalt palju.
Chamberlin toob siin näite, et oluliste valikute puhul ei tohi anda inimesele valikuid stiilis “hamburger või hot-dog”, vaid kui klient soovib süüa näiteks salatit või puuvilju, siis peaks see võimalus tal ka olema.

4. Enesekindluse toetamine.
“Psüühikahäiretega” inimeste puhul tõlgendavad vaimse tervise alaste institutsioonide töötajad enesekindlust sageli “manipulatiivsusena” vms. negatiivses võtmes. Positiivseid isikuomadusi aga ei tohiks tõlgendada negatiivsetena. Oma soovide ja vajaduste eest seismine on iseseisvuse eelduseks.

5. Inimesele peab jääma lootus.
See tähendab, et kliente ei tohiks kohelda kui “kroonilisi” või “ravimatuid haigeid” – neid ei tohi nii kuskil kirjeldada ega ka mingil moel väljendada oma suhtumist neisse kui “lootusetutesse juhtumitesse”. Selline hoiak võib kujuneda peamiseks takistuseks, mis ei lase inimesel leida motivatsiooni positiivsete elumuudatuste ettevõtmiseks.

6. Kriitilise mõtlemise omandamine ja tingitusest vabanemine (unlearning
the conditioning).
Tuleb soodustada, et inimene õpiks oma elulugu mitte nägema pelgalt meditsiinilise juhtumianalüüsina, nagu ta võib olla seda harjunud tegema psühhiaatri või psühholoogiga suhtlemise tagajärjel. Inimesel on õigus ja vajadus näha oma elu laiemas kontekstis ja samuti on tal vaja teadvustada meditsiinitöötaja ning patsiendi omavahelistes suhetes sageli varjatult esinevaid patsiendi enesekindlust õõnestavaid võimumänge, mis ei lase inimeses tekkida usku oma arvamuste kompetentsusesse.

7. Oma viha teadvustamise ja viha väljendamise õigus.
Oma viha allasurumine ja endasse kogumine kahjustab inimest. Seetõttu tuleks ka institutsioonides anda klientidele võimalusi oma viha teadvustamiseks ja turvaliselt väljendamiseks. Kahjuks tõlgendatakse vaimse tervise alal töötajate poolt ka klientide õigustatud viha sageli “psüühikahäire”väljendusena. See tekitab inimestes hirmu oma viha ees ning vihaga seotud ohtude ülehindamist.

8. Kuuluvuse tunnetamine.
Jõustamine saab toimuda eeldusel, et inimene tunneb end teistega seotuna ja kuuluvana teda aktsepteerivasse kogukonda või gruppi. See võimalus tuleks institutsioonide poolt kliendile ka tagada.

9. Oma õiguste teadvustamine.
Klient, kellel on diagnoositud “psüühikahäire”, peab teadvustama, et kuulub stigmatiseeritud vähemuse hulka, kelle õigusi sageli ühiskonnaelus ei arvestata, kui ta selle eest ise ei seisa. Sarnaselt etniliste, seksuaal- jms. vähemustega väärivad ka “psüühikahäirega” inimesed teistega võrdseid õiguseid.

10. Jõustamine on seotud tegutsemisega, mille kaudu inimene muudab
oma elu ja oma kogukonda.
Jõustamine ei seisne mitte ainult positiivses enesetundes, vaid aitab soodustada ka reaalseid tegutsemisvõimalusi, mille kaudu süveneb ka tunnetus oma elu üle kontrolli omamisest, mis omakorda soodustab edasisi muudatusi. Ka selle elemendi juures on väga oluline grupi või kogukonna roll.

11. Õigus ja võimalus õppida inimese jaoks olulisi oskuseid.
Psühhiaatrid ja psühholoogid kurdavad sageli, et nende klientidel puuduvad vajalikud oskused ja et nad ei soovigi omandada uusi oskuseid. Ent need oskused, mida peetakse klientide puhul oluliseks (näiteks igapäevane voodi korrastamine), ei ole sageli mitte need oskused, mida kliendid ise peavad enda jaoks huvitavaks või oluliseks. Kui klientidele antakse võimalus õppida neid asju, mida nad ise soovivad õppida, siis tihti toimub oskuste omandamine üllatuslikult hästi nii institutsiooni töötajate kui ka kliendi enda jaoks.

12. Eelarvamuste muutmine.
Psühhiaatrilise diagnoosiga inimesi peetakse sageli ebakompetentseteks paljudes valdkondades. Kui soodustada selle eelarvamuse hajumist, siis kasvab klientide enesekindlus, mis omakorda soodustab veelgi eelarvamuste vähenemist.

13. “Kapist välja tulemine.”
Sageli varjavad mitmesuguste vähemuste esindajad ja sugugi mitte põhjendamatult oma konkreetsesse vähemusse kuulumist. Kuid varjamise tulemuseks on enesehinnangu madaldumine ning hirm, et vähemusse kuulumine tuleb siiski avalikuks. Varjamise lõpetamisega kaasneb sageli vabanemistunne ning enesekindluse suurenemine. Ka mina tulin nn. kapist välja – julgesin tunnistada ja märgata, mis minu elus ja käitumises valesti oli. Ilma selleta ma ei oleks jõudnud siia kus täna olen. See on nii võimas tunne, et julgustan Sindki teada saama, mis tunne see on.
14. Areng ja omaalgatuslikud muutused on lõppematu protsess, mis ongi meie parema elukvaliteedi alustaladeks. Lisaks positiivse enesekuvandi tekkimine ja stigmast vabanemine.

Enesekindluse ja toimetulekuvõime kasvades kaob vajadus enese “psüühikahäire” diagnoosiga sildistamiseks, või defineeritakse diagnoos ümber nõnda, et see saavutab inimese jaoks positiivse tähenduse.
Allikas:  National Empowerment Center

Mina lisaks siia juurde veel ka “August välja” tulemise – need inimesed kes on pikaaegselt depressioonis olnud, neid tuleb aidata nagu tõeliselt seda vajame – läbi armastuse, tähelepanu, hoolimise, hoidmise, mõistmise, aksepteerimise, aususe, ära kuulamise, avatuse, arvestamise, aksepteerimise, läbi julgustamise, toetamise, nende jaoks olemas olemise, nende nõustamise ja jõustamise kaudu.

Tõega silmitsi olemine võib valu teha, kuid see on ka ainus tee vabadusse.

Ma seisan hea sinu heaolu eest, aitan kaasa kriisidest, probleemidest ja tervisekahjustustest taastumisel.

Kogemusnõustaja kui aitaja vanne…

Inimesena vastutan ennekõike iseenda, oma heaolu ja oma tegude tagajärgede pärast oma lähedaste ees. Hakates inimeste aitajaks, olen teadlik sellest, et seda tehes ei saa ma lahendada oma isiklikke vastuolusid ega asenda seda, millest olen oma elus ilma jäänud. Minu kui inimese vari järgneb mulle ka aitamistöös. Minu püüd on teha oma varjust sild aidatava maailma, mitte löögiriist tema vastu. Tunnistan, et aitamine on võimalik ja heakskiidetav ainult koostöös kliendiga ja tema nõusolekul. Ma ei ole tema päästja, vaid ta on ise oma valikute tegija ja oma elu parim asjatundja. Minu ülesanne on temas kõik kaotatu üles leida. Vastutus minu töö eest lasub tervenisti minul, kuid klient seab need piirid, mille sees saan tegutseda. Oleme teineteise elu osalised, mitte määratlejad ega käsutajad. Kliendi maailm on mulle proovikiviks näha ennast tema silmadega ja mõista, et tema kogemus on ka minu jaoks võimalik inimese osa. Minu aitamise mõte on suurendada minu kliendi võimalusi mõista oma olukorda ja maailma, olla silmitsi sellega, mis on tõsi tema elus, leida oma inimväärikus ja julgeda muutuda oma kasvamiseks tarviklikul viisil. Ma sean omale eesmärgi töö õnnestumiseks. Meil mõlemal on luba väsida, ebaõnnestuda ja pettuda. Ma ei kasuta enda hüvanguks ega naudinguks ära ka tema sõltuvust minust. Luban kanda iseenda eest hoolt nende abinõudega, mis on minu kasutuses ja võimuses, et vältida iseenda hülgamist, üleväsimust ja selle ohverdamist, mis minu enda elus on väärtuslik.
Minu töö on inimlik tegevus, milles aitaja teeb tööd omal vastutusel ja iseenda nimel, jättes aidatavale ruumi ja vabadust oma maailmavaate kujundamiseks. Minu ülesandeks on anda aidatavale see, mis tal juba on ja võtta temalt ära see, mille ta juba kaotanud oli. Ta on klammerdunud eluvale külge. Tõega silmitsi olemine teeb valu, kuid see on ka ainus tee vabadusse.

“Keegi ei saa elada ainult iseendale toetudes.” – Martti Lindqvist