Psühholoogia 2.0

“Elu on tõeliselt lihtne, kuid me keeldume seda uskumast ja lausa sunnime seda keeruliseks.” – Confucius

Meie suurepärases riigis kus me elame, on mentaalne pool füüsilise poolega võrreldes kaugele maha jäänud. Kuidas ma seda tean? Statistika näitab ju kohutavaid numbreid. See on selgitatav sellega, et psühholoogia 1.0 ei ole veel selliselt uuendatud, kus inimesed saaksid niisugust abi, nagu tarvis. 

Mis on psühholoogia?

Mida tähendab üldse psühholoogia? Sõna tuleb kreeka keelest ja  psyche – hing ja logos – õpetus. Ehk siis hingeõpetus. Sama  elementaarne nagu füüsika õpetab meile välismaailma tundma, psühholoogia aga sisemist maailma, me ei ole lihtsalt veel sellega harjunud ja tulemused ei ole veel nii head kui võiks. 

Seda 16.sajandi hingeõpetust hakati kasutama teaduslikel eesmärkidel, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa ühiskonnas.

Psühholoogia ja füüsika ongi meie elu aluseks, selle õppimisel ja arusaamisel tekib meil mõistmine, mis maailmas me elame ja kuidas me funktsioneerime. Leides üles endas headuse ja vastused kõikidele küsimustele, mis meie sisemaailma kohta on kunagi tekkinud või tekkimas suudame olla parimad inimesed kõige parimal moel. Psühholoogial on meie elus väga tähtis roll. Sellest kõik algabki ja on hea kui põhitõed on selged, siis on elu tunduvalt lihtsam. Psühholoogia on kõigi teaduste ema. Et sellest paremini aru saada, toon võrdluseks maadlusalad. Maadlemine on kõigi spordialade ema, sest kui maadluspõhi (inimese sisemine lihaskond on nii tugevasti arenenud) on varakult all, siis ükskõik mis spordiala inimene ka ei valiks, siis aitab see kaasa kiiremale arengule ja ka vigastuste oht on väiksem. Areng algab alati seest välja – aksioom.

Rahvatarkus ütleb, et terves kehas terve vaim. Kui vaim, see mentaalne pool meist on terve, on keha seda iseenesest. Aga kui vaim ei ole terve, siis keha hakkab vaikselt järgi andma, tean seda omast käest. Meie kohustus on hoida tervena mõlemad, nii väline (füüsiline tervis) pool kui sisemine (mentaalne tervis) pool. Peegelpilt on meist endast on alati suurepäraseks õpetajaks.
Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks.

Milline on hea vaimne tervis?
Vaimselt tervel inimesel on olemas oskus kohaneda erinevate muudatustega ja leida parim igast situatsioonist, kuhu ta sattunud on.

Hea vaimse tervise tunnused on:
– võime inimestega suhelda, teistest hoolimine ja armastus.
– võime ja soov vastastikusteks suheteks ja isiklike tunnete väljendamiseks;
– võime õppida, töötada, osaleda sotsiaalses elus ja taotleda edu;
– pingutamine raskuste ületamiseks, oma ärevuse piisav valitsemine, kaotuste talumine ja valmisolek elumuutusteks;
– reaalsustaju, mille abil osatakse oma mõttemaailma ja välise tegelikkuse vahel vahet teha ka rasketes olukordades ja stressi korral;
– sotsiaalne iseseisvus ja hästi arenenud identiteet (oma mina ja järjepidevuse tunne, st kes ma olen ja kuhu lähen);
– individuaalne loovus;
– psüühiline paindlikkus, võime kaitsta end kahjulike tegurite eest ka rasketes tingimustes.

Võti positiivse vaimse tervise juurde on aktiivne tegelemine kriiside, stressi ja raskustega, mis igaühel elus ette võivad tulla.

Vaimse tervise probleemid

Vaimse tervise probleemide korral ei ole neid alati lihtne väliselt hinnata. Kui inimene tunneb ennast kurvana, kas sel juhul on tegemist mööduva tujutuse või meeleoluhäirega? Kui inimene kardab avalikus kohas esineda, kas sel juhul on tegemist ärevuse või esinemishirmuga? Vaimne häire tähendab seda, et negatiivsed või häirivad tunded ja vastav käitumine ei möödu, vaid hakkavad segama igapäevaeluga toimetulekut. Siis on vaja abi otsida oma valdkonna spetsialistilt.

On oluline meeles pidada, et vaimse tervise probleemides pole keegi ise süüdi – depressioon, ärevushäired, bipolaarne häire, skisofreenia jt. on haiguslikud seisundid, millel on mitmed erinevad põhjused. Meditsiiniteadus areneb iga aastaga ja loob üha paremaid ravimeid ja meetodeid selliste haiguste raviks. Kui inimesed oma tervisehäire ja ravi kohta rohkem teavad, siis suudavad ja oskavad nad sellega ka paremini toime tulla.

Ole see kes Sa tahad olla, kuid ära tee teistele haiget! 

Inimesed, kes te olete oma muredega üksi, muredest kasvanud on juba suured probleemid, teid ei kuulata, teist ei saada aru selliselt nagu oleks vaja, teile öeldakse, et olete ära pööranud, teid saadetakse psühhiaatri juurde või psühholoogi juurde lootuses, et nüüd saab abi, kuid ikka tunnete, et te ei saa sellist abi nagu vajate, midagi on nagu puudu, see tunne ütleb, et…… Te tahate lihtsalt lähedust ja kedagi, kes oskab teid kuulata ja suunata ja lahendus leida, et te ei peaks ekslema koguaeg. Siis lihtsalt leidke mind üles.

PSÜHHOLOOGILINE TEADLIKKUS

Elus tuleb paratamatult ette olukordi, mis meile raskusi võivad valmistada: erinevaid õnnetusi, lähedaste inimeste kaotust, raskeid haigusi, vägivalda jne. Üksi olles, ilma kaasinimese toe ja kaastundeta, kes mõistaks meid, on raske oma murega toime tulla.

Mis on psühhotraumaatiline sündmus?

Ootamatu, eluohtlik, ülitugev stressiolukord, mis ületab inimese tavalise taluvuspiiri. Sellega võib kaasneda hirmu-, abituse-, ja õudustunne. Tavaliselt lisandub ka materiaalne, füüsiline ja hingeline taskaalukaotus. Traumaatilistest sündmustest põhjustatud kriisiolukorras pole tavapärastest tegutsemisviisidest enamasti kasu ning see tekitab abitustunnet ja hirmu.

ELAME TRAUMAT RASKEMINI LÄBI SIIS KUI…

… oleme ise vigastatud, õnnetus on toimunud lastega, oleme kaotanud lähedase inimese, õnnetuses on hulgaliselt vigastatuid või hukkunuid, tunneme end juhtunus süüdi, traumaatiline olukord on pikaajaline, on oht, et trauma kordub, oleme kodust eemal ja tunneme end üksi, õnnetus või olukord on põhjustatud sihilikult.

Trauma ohvrid on nii otsene kannatanu kui ka tema lähedased, sündmuste pealtnägijad, abistajad, inimesed, kes on sündmustest kuulnud.

Sündmuste traumaatiline mõju on individuaalne ja sõltub muidugi inimesest, tema emotsionaalsest hinnangust toimunule, isiku tugevusest, kaaslase toetusest. Inimene ei talu pikaajalist stressi ning püüab taastada kriisieelset tasakaaluseisundit.

ELU MÕTE ON ÜKSTEISELE TUGE PAKKUDA
IIRI VANASÕNA

Hoolitse ka iseenda eest…
* Tunnista endale oma probleemidest (erinevad pinged, sõltuvused, depressioon jne.
* Räägi toimunust kellegagi, keda usaldad.
* Ela oma tunded välja
* Püüa tihti lõõgastuda: premeeri ennast, puhka, söö häid toite, hinga värsket õhku, jalutuskäik metsas, väldi meelemürke.
* Ära ole enda suhtes mõnda aega liiga nõudlik, kui tunned, et asjad hakavad üle pea kuhjuma.
* Ole rahulik.
* Ära asu ennast ise ravima. Kui mõne nädala möödudes stressiaktsioonid ei vähene, otsi proffessionaalset abi.

Traumaatilise kriisi kulg – raskete kaotuste ja õnnetustega toime tulekuks vajame aega. Tavaliselt reageerime traumale ebatavaliste tunnete, mõtete ja käitumisega.
Need reaktsioonid traumale on normaalsed ja aitavad kaasa kehalise ja hingelise tasakaalu taastumisele.

Šokk on psüühiline kaitsereaktsioon inimese taluvuspiiri ületavate ärritajate vastu ning see võib kesta mõnest minutist mõne päevani. Ilmnevad üliemotsionaalsus või siis apaatia, ebatõelisuse tunne, ajataju-, mälu- ja mõtlemishäired, otsustamis- ja tegutsemisvõime alanemine, südamekloppimine, hingamisraskused, värisemine ja muud sarnased tunded.

Kaotus ja lein – traumaatiliste sündmuste ja kriisidega kaasnevad alati kaotused: hävida võib vara, pärast õnnetust või kallaletungi saab kannatada füüsiline või vaimne tervis. Keegi võib haigestuda raskesse või kroonilisse haigusesse, peres võib toimuda lahutus, surra võib lähedane inimene jne. Kaotusega kaasneb lein ehk intensiivne hingevalu.
Leinamine on protsess, mille eri staadiume läbides õpime kaotusega leppima. Esimene staadium on juhtunu eitamine – see ei saa olla tõsi, siin on mingi eksitus vms. Tundeelu võib olla halvatud. Eitamine annab aega enda kogumiseks, et suuta juhtunu kui fakti vastu võtta. Teiseks on viha – miks see pidi minuga (temaga) juhtuma? Otsitakse süüdlast “patuoinast”. Vajatakse ja tuleb anda võimalust oma viha ja äng välja elada. Kolmandaks on kauplemine, tingimine – lootuses midagi päästa, võita aega, saatust ära osta, enne kui kaotust tunnistatakse. Neljandaks on kurbus ja masendus – mõistetakse kaotuse pöördumatust. Elatakse oma kurbust välja, algab lein. Viiendaks on leppimine – peale emotsioonide väljaelamist saabub rahu. Edasi kas saadakse kurbusest üle ja leitakse uut jõudu edasi elamiseks või lepitakse kibestunult saatusega.
Läbitud staadiumid võivad korduda, nad võivad esineda üheaegselt või mõnevõrra teises järjestuses.

Laste reageering kaotusele
*Ängistus ja hirm
* Ebatõenöolisuse tunne (See oli unenägu)
* elavad mälupildid
* unehäired ja kehalised vaevused
* keskendumisraskused
* endassetõmbumine või agressiivne käitumine
* masendus ja igatsus
* juhtunu esiletulek mängudes (traumaatilised mängud)
* enesesüüdistus ja häbi
* raskused koolitöös

Laste reaktsioon ja kaotusega toimetulek sõltub vanemate endi toimetulekust ning sellest, kuidas vanemad suudavad hoolitseda laste hingeliste vajaduste eest.

Psühholoogiline esmaabi on toetus, mida igaüks võib kannatanule anda, et leevendada tema emotsionaalseid kannatusi. Meie juuresolek, mitte midagi rääkimine, lihtsalt kohalolu, vajadusel kuulamine ja kallistamine annavad nii palju juurde. Selline tegevus taastab eneseusu ja kindlustunde eesmärgiga vältida hilisemat traumajärgset stressihäire väljakujunemist.

Suurim abi ja toetus kannatanule on Sinu juuresolek.
Mida Sa saad teha kannatanu heaks vahetult peale traumaatilist sündmust:
* Kuula kannatanu soove, vaid tema teab, mida ta hetkel kõige enam vajab
* Ole ta juures, see loob turvatunde, kuid ära hoolitsemisega üle pinguta
* Aita kannatanul tunda end mugavalt (soe jook, toit, ravimid, ohutu koht jms.)
* Räägi leebe häälega, kõneta teda nimepidi.
* Küsi, kuidas ta ennast tunneb – väline rahulikkus võib varjata suurt erutust.
* Ära alahinda tema kannatuste tõsidust ütlusega: “Pole viga, kõik saab korda”.
* Anna kannatanule infot. Palu tal juhtunut kirjeldada.
* Jälgi, et kannatanu ei teeks impulsiivseid otsuseid.
* Toeta tema tegutsemist, julgusta midagi ette võtma. Tegutsemine aitab taastada kontrolli olukorra ja iseenda üle.
* Ole hea kuulaja: näita välja, et sa teda kuulad, ära katkesta, ole kaastundlik, luba tal ka vaikida.

TRAUMAJÄRGNE STRESSIHÄIRE
Umbes 30% kannatanutest ei läbi kõiki kriisiastmeid ega tervene rasketest läbielamistest. Tulemuseks on pikaajaline haiguslik stress, depressioon – traumajärgne stressihäire. Olulisemad traumajärgse stressihäire tundemärgid on pealetükkivad mälestused toimunust, juhtunuga seotud koha ja inimeste vältimine, emotsionaalne tuimenemine ning püsiv ülierutatus.

Eksklik on see, kui arvame, et teiste õnnetus meile mõju ei avalda. Kui oled abistaja, siis ärme unusta, et traumaatiline sündmus puudutab ka meid. Meiegi talume stressi vaid teatud piirides. Raskeim olukord on ka meile see, kus ohvriteks on lapsed. Sündmuspaigal võib tunda ebareaalse-, hirmu-, ja abitustunnet. Ülisuurt seesmist pinget, mis halvab mõtlemisvõime. Halba füüsilist enesetunnet, värinaid, pulsi kiirenemist jms. Ebakindlust, sest me ei tea täpselt, kas me toimime õigesti. Viha ja ärritust, sest segadus võib raskendada meie tegutsemist.
Peale abiandmist oleme valmis selleks, et meil võib raske olla tagasi pöörduda oma igapäevaste toimingute juurde. Võime olla väga väsinud, sest oleme andnud endast palju energiat. Pealetükkivad mälupildid ja mõtted ei anna rahu. Meid haarab ängistus, sest elu näib olevat muutunud ebaturvaliseks. Võime tunda kurbust ja leina. Võivad ilmneda unehäired ja painajalikud unenäod. Võime ennast süüdistada, kuna meile tundub, et me ei suutnud anda endast parimat. Võivad muutuda meie arusaamad elust ja inimsuhetest.
Meie mõtted, tunded ja reaktsioonid on normaalsed ja vältimatud elu osad.

Vajab tähelepanu…

Palun vabandust, kui ma riivan kedagi selle küsimusega. Miks on endiselt liiga palju katkiste hingedega inimesi meie kallis riigis? Mida on vaja teha selleks, et olukord paremaks muutuks? Minu eesmärk ei ole kedagi maha teha! Kuid tunne minu sees on muutunud väga valusaks 🙁 Psühholoogid ja psühhiaatrid teevad tänuväärset tööd! Järjekorrad nende juurde ulatuvad kolme kuu taha. Eesmärgiks on kõik oma ala spetsialistid (psühholoogid, psühhiaatrid, vaimse tervise teejuhid) panna kaasa mõtlema, miks ma nii räägin. Kust see tuleb ja kes ma üldse olen, et ma sellistest asjadest julgen, tahan ja ka oskan rääkida? Korduv tagasiside minu enda kogemuse pealt on see, et inimlik faktor on väga vajalik inimeste aitamise juures! Kui mulle öeldakse, et aitäh et äratasid minus uuesti lootuse ja inspireerid mind oma positiivsusega ja tõmbad mind käima, siis näen, et mida me veel kõik üheskoos oma ala professionaalidega teha suudaksime? Samamoodi kõik inimesed, kes on positiivsed ja mõnusa energiaga, tahavad kaasa aidata aitavad ka juba oma olemasoluga! Minu meetodiks on puudutada inimese teemat selliselt sügavamalt, kogemuste põhjalt, mitte ainult teadmiste põhjalt. Me peame ausad, avatud ja armsad olema, et midagi muutuks. Empaatiavõime on see mis pääastab meid. Selle asemel, et mind maha teha (mis on kahjuks meie ühiskonna esmaseks reaktsiooniks) kutsun kõiki oma ala spetsialiste koostööle (ümaralaua taha), et arutada meie olukorra üle. Kas me soovime, et meie lastest tuleks samamoodi nende mustrite edasikandjad nagu on nende vanemad? Kõik me teame, näeme ja tunneme mis statistika meie riigis on. Praeguses olukorras vajame me veel rohkem koos toimimist. Ja ainult ühiselt, koos tegutsedes ja sünergiat tekitades muutub ka tõeliselt midagi. Me ei ole ju nii suur riik, et see ei õnnestuks meil?!

Aitäh Teile, need inimesed, kes te olemas olete, oma eeskujuga meid inspireerite ja jõudu annate. Aitäh Teile, kõik need inimesed, kes te olete positiivsed ja armsad! Aitäh Teile, need inimesed, kes on võtnud südameasjaks meie ühiskonna vaimse kliima probleem paremaks muuta!