Kirjutamata lugu

“Iga inimene meie hulgast on eriline ja igal inimesel on alati oma lugu rääkida.” – KNHS

MIKS MA SÜNDISIN?

Ma ei tea ju seda, sündisin selleks, et olin kellegile vajalik, mind oodati, sündisin armastusest, seemned tavaliselt kannavad ju vilja. Just nii, kui seeme kannab vilja, siis sünnidki Sina. Palju õnne, oled välja valitud siia maailma! Aga kui Sa ei olnud oodatud siia ja see juhtus kogemata, Sa ei sündinudki armastusest ja Sa saad sellest mitu dekaadi (aastakümmet) hiljem aru, mis siis saab? Oi, oi, oi! Masendus, depressioon, erinevate mõtete, tunnete, emotsioonide kokteil, vms.? See keskkond kus Sa olid, ei olnud selline nagu Sulle oleks meeldinud. Kas see muudab midagi? Absoluutselt – ütle, mis on sinu keskkond, ütlen, kes oled Sina! Pole midagi varjata, isegi häbi ei ole vaja tunda, see on ju elu – tere tulemast!  

Igaüks sünnib siia ellu erilisena, iga inimene on eriline isiksus ja seda just tema enda moodi. See mismoodi tema räägib, tunneb või käitub on ju tema energia, see kuidas meie seda vastu võtame on meie energia ehk siis meie ise oleme vastutavad oma mõtetest, tunnetest ja emotsioonidest sel hetkel ja selle eest, kuidas me laseme vastaspoolest ennast mõjutada. Kuidas me teda näeme, kas me sildistame teda, kas me anname hinnangu, kas me otsime kohe võrdlust millegile, kellegile?

“Kas mul on missioon siin elus?”

Absoluutselt! Iga asi siin elus sünnib põhjusega, nii ka minu sünd, maailm tahtis seda! Minu esmaseks missiooniks on elada selliselt, mis ei kahjusta teisi. Elada oma elu selliseks, kus luukase väärtust, et iga päev õitseda ja särad. Oma isikliku missiooni leiame me kõik ise üles. Elu ise näitab seda meile.

“Kas asjad on ka päriselt nii nagu paistavad?” Või elame illusioonis?

Kuidas Sulle tundub? Erinevad tunded, emotsioonid ja mõtted, meie maailmavaade tekitab meis sellise seisundi, mis paneb tegutsema täpselt selliselt nagu me parasjagu oleme. Oled kuri, tegutsed kibestunult. Oled rõõmus, tegutsed rõõmustades. Karjumine, kibestumine ja vihastamine ei ole inimese enda süü, see tuleb tal loomulikult, kuna talle on see sisse kujunenud muster, mida ta kasutab, kasutab siis kui muud moodi probleemi lahendada ei suuda. See on ju ainuke vahend, mida ta oskab kasutada, ta on isegi hädas sellega. Pidevalt leiame ettekäändeid nende asjade mitte tegemiseks, et midagi tõeliselt kasulikku enda jaoks teha (toitumine, treening, suhted, igapäevane elu)

Miks on vaja vaikust?

Just sellepärast, et me oskaksime vastata kõikidele küsimustele, mis meil elus ette tulevad. Vaikuses on seletamatu jõud ja arusaamine, et meie sees on veel palju avastamata. Vaikuses on mei võimalus ära tunda ka see, kesme tegelikult oleme. Oleme ju kõik tundnud vaikust välismaailmast, kui oleme pidnud kirjandit kirjutama. Kui teed vaikuses midagi, kuuled Sa enda südame häält või häält oma peas ja võid olla palju produktiivsem oma tegevustes. Vaikus ei ole midagi muud kui oskus mitte mõelda, olla mõtlematult ehk siis vaigistada oma mõttemaailm, selle asemel me lihtsalt jälgime, kuulatame, tunneme, tajume. Vaikuses tunneme ära, mis on meie loomus, meie võimed ja läbi selle oskame olla veel paremad inimesed. Vaikuses kuuleme neid hääli, mis muidu kuulamata jääb ja vaikus aitab panna meid helisema. Vaikus on omaette olemine, kui me saame olla iseendaga, hingame korraks ja paneme tähele kes hingas. Aga kuidas seda kõige paremini teha? Sel ajal kui meie meeled on hõivatud erinevate asjadega, ei suuda me jälgida oma alateadvusesse kujunenud erinevaid mustreid, meil lihtsalt puudub oskus neile tähelepanu pöörata. Seega kui miski ei lähe nii nagu plaanisime, ei mõista me seda, et tegelikult tulenes pettumus meie enda käitumisest. Me ei saagi oma alateadvuslikke käitumisviise teadvustada, kui me ei teagi nendest asjadest ja süüdistame hoopiski kõike meie ümber ja mõistame, et olemegi väliste jõudude ohvrid. 

Parimaks näiteks on Jiddu Krishnamurti toodud näide: “Kui inimene on metsa eksinud, siis mida ta kõigepealt teeb? Ta hakkab sahmima ja ringi vaatama, sattudes segadusse. Mida rohkem oleme segaduses, seda enam tormame ning aina otsime, palume, nõuame ja nurume. Esimene asi, mida tuleks teha, on sisimas täielikult peatuda. Kui te sisemiselt peatute, muutub teie meel väga rahumeelseks ja selgeks.” Ja niisuguses rahus ja selguses suudame tähele panna, millised mõtted meie peas tiirlevad, kas nad on negatiivsed või positiivsed, mis tundeid nad tekitavad meis ning mis omakorda võivad mõjuvad laastavalt meie enesehinnangule ja panevad end ohvrina tundma. 

Ärge magage oma elu maha, ärge unustage elamast seda elu! Vaadake enda ümber, lihtsalt vaadake, kõike mis hingelähedane on. Jookske suvel paljajalu vihmases rohus, nuusutage oma lemmik lille, oma lemmik naist/meest, kallistage oma lapsi, ema ja isa, mammut, taadut. Lubage armastus enda sisse ja kuulake, mis armastusel teile öelda on. Elu ei pea olema ainult hinnangute andmine, sildistamine, klammerdumine, karistamine, sõltuvused, haiget tegemine, 24/7 pingutamine, nõudmine, käskimine. Ärge kartke öelda asju, mis teile ei meeldi!  Ärge süüdistage või karistage ennast, keegi ei ole süüdi, on ainult erinevad põhjused miks mingid asjad meiega juhtuvad. Tee seda, mis Sulle meeldib ja hea tunde tekitab, kahjustamata sellega teisi!

Absoluutselt igal inimesel on oma lugu olemas, mida ta sooviks kindlasti rääkida mingi hetk, inimesed on nagu raamatud, neid on huvitav kuulata. Paljudel inimestel aga ei ole kahjuks sellist inimest kõrval keda usaldada, kes kuulaks ja aitaks lahendada asju, mis hingel. Paljud inimesed ei taha ega oska rääkida oma lugu. Mis siis teha? Tuleb osata avada inimeste hingesid, iga inimene avaneb, selleks on lihtsalt oma aeg ja vahend.

Inimestele on vaja toeks sellist inimest, kellega jagada oma muresid.