“Igapäevane ja läbielatu on kõigi teadmiste algallikas.” – A.Nekrassov

Minu negatiivsed läbielamised, millega olen toime tulnud:
alkoholism, depressioon (haiguslik kurvameelsus) enesetapukatsed, keskendumishäire, psühhoos, sõltuvused (nuti, FB, suhkur, narko), seljavigastus (tegin ise ennast korda, ei valinud operatsiooni), korteri tulekahju, noaga kallaletung, liiklusavariid. Läbipõlemine, migreen, lein, noorte probleemid, üksindus alates lapsepõlvest, probleemne pere, ilma isata kasvanud, rahvuslik tõrjutus, alandamine, seksuaalne ahistamine, enda karistamine, rasked suhted, töötus. 

Vaata ka seda!
https://naistekas.delfi.ee/elu/inspireerivelu/video-inspireeriv-elu-kogemusnoustaja-noortele-kes-vajavad-kedagi-kellega-raakida?id=91678145

https://www.tv3.ee/3ee-saated/tagasivaade/kogemusnoustaja-vaatab-keerulisele-elule-tagasi-mind-oleks-nagu-vales-peatuses-rongilt-maha-pandud/

Kes ma olen?

“Sa oled nii aus, nii avatud, nii usaldusväärne, sinuga on mõnus olla, sinusugust on kōigile kõrvale vaja, kellega saab lihtsalt rääkida, rääkida südamest südamesse, sinusugust kes jagab oma kogemusi oma läbielatud elu ja kelle pealt oleks ka hea meelde jätta.”
Nii on öeldud mulle korduvalt erinevate inimeste poolt, eriti nooremad on julgenud seda teha. Noorem põlvkond juba tahab rohkem rääkida, rääkida asjadest selliselt nagu need on, nad tunnevad ja tahavad ning see tuleb neil loomulikult. Kõige paremini saab kogemusi edasi anda ainult see, kes on neid asju ise mitte ainult läbi elanud, vaid ka rasketest hetkedest ise välja tulnud või lausa roomanud.

Miks inimesed vajavad südamesõpra?

See innustas! Innustas tegema seda, mis on kõigile vajalik. Sest nagu öeldakse, teiste vigadest õppimine on tunduvalt mõistlikum ja valutum. Mulle öeldi, et ma olen loll ja ma ei oska mitte midagi, kuhu ma ronin, kes ma olen, ma ei saa asjadega hakkama ja seda juba varajases eluaastates, ehk keskkond kus ma olen voolib mu selliseks nagu ma parasjagu olen, minu elu (mõtted, tunded, emotsioonid, tegutsemine, veendumused, põhimõtted, uskumused – maailmavaade) ongi minu varasema keskkonna peegeldus. Kuid ma ei taha selline olla, siis mis me teeme? Minu vastuvõtlikkus on veel olematu arenguga. Ma usungi seda, mida mulle öeldakse. Sõnad hakkavad mu sees oma elu elama. Ma teen nii, nagu teised tahavad, mitte nii nagu ma ise südamest soovin, sest nii on khuul, muidu ei kuulu ma siseringi. Mõtle kui khuul oleks tegelt teha just enda moodi, sest nii ma just loongi oma maailma ja keegi ei ole seda ennem teinud. Tihti on nii, kus inimeste vastuvõtlikkust nagu poleks olemaski, kohe vihastatakse või solvutakse, võetakse asju isiklikult ja näidatakse seda ka välja. Sildistatakse, antakse negatiivne tähendus olukorrale ja probleem ongi sündinud. Jälle üks põhjus oma valukeha toita. Läbi armastuse tunde, läbi positiivsuse saame olla paremad inimesed. Hingekaaslane on tänapäeval defitsiit ja keda me hädasti vajame, me ise arvame, et ei vaja, kuid inimene ei ole loodud üksinda elama. Arvamine on üldse üks huvitav asi, mis saab veel eksitavam olla, kui see, et ma midagi arvan? Võiks ju panustada kohe energia faktidesse ja teadmistesse. Me saame olla nagu väikesed teadlased ja teeme katseid, tegutseme ja siis saame teada, et kas see arvamus ka tõeks osutub, sest siis me saame selle kogemuse, kui me oleme asjad läbi elanud.                                                                                                              

Ärge kartke esitada küsimusi! Ma põdesin ja kartsin pikki aastaid, et küsida küsimusi koolis, ülikoolis, koolitustel, et mitte näida lollina. Kuid nüüd saan ülihästi aru, ajab isegi naerma tead, et sellist asja ei ole olemas, et keegi on loll või rumal, see sõna on ainult sõna, millele tähenduse annan ju mina – emotsioonide tasandil mitteteadlike inimeste poolt öeldud sõna, millel mingit tõepõhja all ei ole kuulub rohkem sinna kategooriasse, et “Ma arvan”. See mida keegi teine mulle ütleb ei pruugi olla tõde. Kuidas tema teab minu sisse vaadata ja öelda, et ma olen see või teine, ma saan selleks või selleks. Mina ise ikka ütlen endale, kes ma olen! 
Miks on vaja küsimusi esitada? Et aru saada, kuidas meie elu toimib.

Mis on minu olemus ehk loomus? Kes ma tegelikult tahan olla? Millised on minu mõtted? Mida ma söön? Mida ma joon? Kes on need inimesed minu ümber? Milliseid mõtteid ma igapäevaselt mõtlen? Need küsimused annavad aimu, millised me oleme? Sina oledki see, kes Sa otsustad ja tahad olla või mis seisundis Sa hetkel oled. Sina oledki see maailm, mis on Sinu sees kui väljas. Sul jääb üle ainult avastada see, Sinu võimed ehk potentsiaal. Olen inimene, kes on palju läbi elanud ja räägin oma mõtetest ja tunnetest arusaadavalt, otse, ausalt ja kartmatult. See on nii hea tunne kui saan kirjutada, see on nagu psühholoogiga vestlus, ainuke erinevus on selles, et paberile julgen ma rohkem rääkida kui inimesele ja on kuidagi vabam tunne ka. Rääkimine ja kirjutamine on minu jaoks üks parimaid teraapiavorme, samamoodi nagu trenn, saunas käimine, naeruteraapia, päikeseloojangu ja tõusu vaatamine, päikesepai kehale, muusika kuulamine, metsas jalutamine, kaminatule vaatamine, mere/ookeani vaatamine, lainete mühisemine, vaikuses olemine, jooksmine, jooga vms. (kõik mis meile hea tunde sisse jätab on teraapilise iseloomuga).

Rääkimine on sama tähtis nagu hingaminegi. Kui Sa ei saa endast välja rääkida, siis kõik koguneb Sinusse. Sa oled pinges, Sa toitud valesti, Sa mõtled valesti, Sa käitud valesti, Sa ajad oma keha lühisesse ja tulemuseks on see, mis meile peeglisse vaadates ei meeldi. Miks me alahindame rääkimist? Sest nii on meile sisse kodeeritud, et mida me ka teame, kes me oleme sellised, mina räägin siis kui kana pissib jne. jne. Tulemus on käes. Mida vähem oma tunnetest ja mõtetest räägime ja just südamlikult teeme seda, seda karmimaks meie keskkond muutub – see on fakt! Miks on vaja rääkida? Tõeliselt, südamest, avatult, ausalt, armastavalt, andestavalt…. tunneta, mis tunne Sul on, kui Sa vestled rahulikult kellegiga? Mis te arvate, miks koosolekud on tähtsad? Sest seal räägitakse, räägitakse just olulistest asjadest, mis edasi aitavad liikuda. Samal põhimõttel peamegi rääkima ka meie.

Mina olen oma elu kunstnik, ma soovin ennast väljendada selliselt nagu teeb seda kunstnik, kirjanik või muusik (muusik on ka ju nagu kirjanik, kes kirjutab enda seest tulevast allikast, mis on tema looming, lisab sinna meloodia kõrvale ja sõnad hakkavad helisema ja poevad meile rohkem hinge) nagu teeb seda filminäitleja. Ka mina teen seda sõnadega, ma kirjutan oma tunnetest, emotsioonidest, kogemutest, kõigest mis mu sees on ja neid on palju. Negatiivsed tunded ei saa kaua olla sees, nad kurnavad meid ja varem või hiljem vigastavad hinge või lõppevad meid hirmutava haigusega. Tundeid saab väljendada nii sõnade kui tegudega. Ma soovin aidata teistes inimestes nende parima välja tuua! Minult on küsitud korduvalt mida ma tarbinud olen, kas ma olen ära keeranud, kas mul katus sõidab, kui ma ülimate emotsioonidega teiste inimestega suhtlen. Mis jõud see on minu sees mis oskuslikul kasutamisel ja toetamisel on suuteline reaalsust paigalt lükkama ja oma hoiakuid murdma?

Ma ei ole enam oma mõtete ori! Olin plaanimas midagi sellist, mis oleks paljudele üllatuseks olnud! Minus ärganud teadlikkus aitas mul mõista, et see ei ole hea mõte, sain vabaks ka võltsist mõttemeele loodud minast ja sain vabaks sundmõtetest, mis mind igapäevaselt ründasid. Oskus ennast kõrvalt vaadata aitab mul aru saada, mis pildil valesti on. Minu ainult ego najal ülestöötanud elustiil võrdus täispuhutud õhupalliga, selle täitumisel liigse õhuga käis ikka korralik ja ehmatav pauk, ma ei kandnud rolli väja, kuna tegemist oli ju õhu, tühjade sõnade põhjal oleva olematu vundamendiga. Elu testib meid niikaua kuni oleme sooritanud testi. Õnneks elu annab meile ka korduvalt uusi võimalusi.

Aastast 2002 olen näinud erinevate inimeste elusid, muresid ja hingeelu liigagi lähedalt. Olen olnud paljude asjade tunnistajaks ja palju asju läbi elanud.  

Minu enda lugu lühidalt…. Minu igapäevane panus ning jutuajamised avatud ja armastust täis südametega, imelise energiaga inimestega on aidanud mul jõuda arusaamisele, mis ka minu elus on kõik negatiivse põhjustanud, mis minuga on toimunud need 43 aastat! Viimased 10 aastat veel eriti intensiivselt, kuna sain lõpuks ka aru, mis minuga toimub, kuid tulutult. Sest ei mõistnud kuidas see tuli, mis neid tundeid põhjustas, miks oli elamise rõõm otsa saanud ja miks mul oli väga valus. Ma tundsin uuestisündi 2017 aastal, see tähendab seda, mulle jōudis kohale arusaam, kes ma olen ja mida ma siin elus üldse teen. Kust olid tulnud need tunded, mis ühel päeval olid rõõmsad, teisel päeval olid kurvad. Oma missioonist mõistsin alles 2018 aasta sügisel. Noorus oli enamajaoliselt selline, kus ma kulgesin ja ma olin see kes ma tegelikult ei olnud, vähemalt ma väga tahtsin ja üritasin olla, kuid oskused ei jōudnud järgi nii kiiresti. Ma ei kandnud rolli välja. Kui tahe on suurem kui oskused vōimaldavad, siis tekib teatud vastuolu, mis loksutab Sind nagu paati tormises ookeanis. Nägin seda hästi oma 8a. poja pealt. Kuid temaga on teistmoodi: mina olen kōrval ja ma olen selle juba läbi elanud, oskan paremini suunata. Minul ei olnud kedagi kõrval. Aastakümneid olen erinevatel põhjustel kannatanud kurbade meeleolude all. Olen saanud elus kõikvõimalikke solvanguid, kiusamisi, alandamisi, vägivalda ja palju muud kraami. Pärast pikki aastaid püsivalt depressioonis olemist, alguses pikemalt 3 aastat järjest (ära lõigates ka elamise energia) hakkasin ma vaikselt tagasi tulema. See oli raske töö, sest keegi ei õpetanud ega suunanud mind selles. Mis on üldse depressioon? Mis asi see on, et ühel päeval oled tore ja lõbus, teisel päeval oled monstrum ja selline, et ka oma lapsed mind kardavad. Kuidas tulevad need tunded? Mis seda põhjustab? Keskkond?! Mind valdas tohutu teadmatus tuleviku ees, minu emotsioonid ja tunded olid leekides, minus tekkis seisund nagu oleksin pimedas ruumis ja ma ei tea kuhu poole minna. Löön ennast koguaeg kuhugi ära. Miski asi ei õnnestu selliselt, nagu mina seda soovin. Miks ma ennast selliselt tunnen? Ma ei saanud aru, kui mulle öeldi pidevalt, et mõtle positiivselt, küll kõik kõik saab korda ja laheneb. See lause ei mõjunud mulle selliselt nagu ma vajasin. See näeks välja selline: oled rabas sisse vajunud ja ennast auku sisse rabelenud, kui möödakäija heatahtlikult ütleb, et mõtle positiivselt, et küll kõik laheneb, ära muretse, Sa suudad, ma usun sinusse ja võibolla ka mõned õpetussõnad, liiguta jalgadega, proovi keha üle augu ääre saada! Nii me ei aita ju hädasolijat, ta vajab Sinu abikätt või köit, millega Sa saad ta sealt august reaalselt välja tõmmata! Need laused, et kõik saab korda ja mõtle positiivselt ei aita ju inimest, kes on sattunud sellisesse olukorda, kus ta oma jõududega välja ei saa või kui ta sisemine maailm on katki.
Ma ei mõistnud ka seda, mis minuga toimub, miks on mul kurvad tujud, sellised, et lausa hirm tekib, väsimus elust, ei jaksa enam elada, energia on kuhugi kadunud, tahtsin ainult magada, ühte punkti vaadata ja mõtlesin endale igasugu vigasid külge. Olin kui elav surnu, ma ei tunnetanud ennast üldse, kõik sensorid ja andurid, tuled ja viled olid lühises. 

Inimene vajab selgeid juhiseid ja inimestele meeldib, kui neid suunatakse. Inimesed nagu autodki, kelle eest on vaja hoolitseda ja vajadusel parandada (iseenesest mõistetavalt), neid on vaja just selliselt aidata, et nad suudaksid ennast ise edasi parandada. Ja nagu ütles mulle üks eriline naine, et katkisi asju ei visata ära vaid üritatakse parandada. See käib paljude asjade kohta. Kui ma hakkasin järjest rohkem suutma keskenduda oma emotsioonidele, aru saades, mis selliseid tundeid tekitavad ja olles selgeks teinud teiste inimeste mõtisklused sellel teemal, siis mõistsin üks hetk, et see polnud ainult minu emotsioon – see oli tulnud erinevatelt inimestelt (kelle elule ma olin rohkem panustanud ja kaasa tundnud ja elanud kui oma elule) nendest olukordadest, mis minu ümber on aset leidnud kõik see aeg. Ehk siis ma elasin igapäevaselt teiste inimeste elu, ma ei osanud elada iseendale, mis viis mind taskaalust välja ja lõppeski kukkumisega (piltlikult öeldes) ja mis lõppes siis sellise karmi seljavigastusega ja maas roomates ja oleks nõudnud kirurgilist sekkumist. Olen liiga palju sõltunud ja lootnud teistele inimestele, kuid kahjuks praegune ühiskond veel selliselt ei toimi. Lõin endale liiga palju illusioone. Nüüd, kus ma olen tunnetanud neid emotsioone ja teadvustanud endale, mis asjad need negatiivsed tunded minus üldse on (nagu ussid mu sees, mis söövad mind ja ümbritsevat, otsides pidevalt toitu juurde) olen hakanud ennast tundma erilisena, olen hakanud ennast armastama ja saatma seda ka mind ümbritsevale maailmale. Ühest asjast olen aru saanud, mis on kõige tähtsam maailmas, et olgu see taim või inimene, aga ainult läbi armastuse ja positiivsuse võrsub imeline vili!

Ükski droog ei ole nii võimas, kui Sinu enda seest tulevad positiivsed tunded ja mõtted, kui Sa suudad veel neid ka kontrollida, saavutad Sa õnneliku elu. 

Mõista, mõista mis see on: inimesed räägivad sellest, teavad selle vajalikkust, see juhib meid nagu ise tahab, on aukartust äratav, samas natuke hirmutav, eemale tõukav, kuid ikkagi lummav? Kuidas saame selle enda jaoks efeketiivsemalt tööle panna?

Ma räägin palju sisemisest maailmast, mis see kujutab endast üldse, miks on vaja seda teada? Läbi sisemise maailma kujuneb väline maailm, alustades ema kõhus olemisega algab meie programmeerimine (ema räägib meiega, laulab meile, teeb pai) ja kõike seda me tunnetame läbi kõhu, mis tundeid tunneb ema, tunneme ka meie. Lapsepõlves jätkub meie programmeerimine, meie alateadvus on ühest superarvutitest, mis salvestab kõik asjad, mida me läbi elame – absoluutselt kõik. See mida me näeme, kuuleme, mida tunneme, on juba käitumismustritena meie sees olemas ja paneb meid käituma vastavalt olukorrale. Ja see on kujundanud meid selliseks nagu me parasjagu oleme. Meie alateadvus on meie teadvusest kümneid tuhandeid kordi võimsam, mõelgem siis, miks on nii raske uusi harjumusi kujundada.
Meie sisemine maailm, mille kohta meie teadlikkus peaks olema kõrgeim: see kuidas me elame, kuidas toitume, milliseid mõtteid mõtleme, kuidas meie soolestik toimib. Mis tundeid tunneme, mis emotsioonid meid valdavad, kust see kõik tuleb? Kuidas me funktsioneerime üldse? See ongi meie sisemine maailm ja me ei saa sellest ju niimoodi aru nagu välismaailmast, me süüdistame koguaeg midagi või kedagi just välismaailmast. Aga see on tegelikult petlik, see kõik on peegeldus meie enda funktsioneerimisest. Me oleme nagu iseenda mustkunstnikud, loome endale alateadlikult illusioone. Teadlikkus on see, mis meid reaalsusesse tagasi toob.

Kirjutamata lugu ehk nagu narkomaani ûlestunnistus: Kui hea, mõnus ja rahulik on olla, kõik mis ümberringi toimub, tundub taustamürana. Depressioon on nagu iga teinegi haigus, millest on vaja lihtsalt lahti saada, nagu gripp või mingi muu viiruslik haigus, kuid vahendid selle eemaldamiseks peavad olema erinevad. Kahjuks depressioonis olek ei ole jätkusuutlik meie ühiskonna jaoks. Olin nagu narkomaan, mulle meeldis see tunne, see tunne olla depressioonis, masenduses, kurbade ja pahade tujude käes, aju tootis parajas annuses mingit ainet, et sain seal päevade viisi olla, eluisu ei olnud, jōud oli kadunud, rōōmu ei osanud tunda pisiasjadestki, tõsisematel päevadel olin täiesti ära, vaatasin ühte kohta ja tundsin ainult tuimestavat tunnet. Olin nagu mustas augus, kus ülesse vaadates ei olnud mingisugust valgust, kuid see ei ole lahendus, ma kaevasin sellega augu palju sügavamaks.

Keha ei olnud harjunud sellise asjaga, et aju tahab depressioonis olla ja olles teadlikult sporti teinud alates lapsepōlvest siis ka keha ei nōustunud sellega, et aju kuskil sügavas augus tahab olla ja alustas vastureaktsioonidega, sain väga lihtsalt erinevaid vigastusi, sest energia mu sees oli taskaalust väljas, sain sellise seljavigastuse, mis lõppes jalgade mitte töötamisega, kōndida ei lasknud, need valuvaigistavad ained mida arst andis, (ei taha enam kunagi vōtta) mäletan kui olin pikali ja telefon helises, siis ei jaksanud kätt tōsta, et telefon vastu vōtta, lihtsalt ei jōudnud ennast liigutada, sest lihased olid nii lōdvestunud olekus. Tundsin ennast kui elav surnu. Olles 8 aastat sügavas augus olnud, jōudsin lōpuks arusaamiseni, et nii ei saa enam elada, ma ei suutnud lihtsalt. Hakkasin kirjutama ja endaga ise tegelema, mingi jōud mu sees kasvas tohutuks. Sain ju aru, et nii ei tohtinud enam edasi minna, liiga palju kannatajaid oli mu ümber. Depressioon hakkas järgi andma, kui sain aru, mis selle põhjustanud oli ja endaga tegelema sain hakata. Sel hetkel hakkasin mõtlema kõikidele nendele aastatele, mil ma depressiooni käes vaevlesin ja lähedastele palju kannatusi olin loonud. Siit sündis ka minu PAL meetod. Praegu soovin südamest vabandada kõikide inimeste ees, kellele olen mingil viisil haiget teinud ja loodan, et andestate, et kõik need asjad mida olen teinud või öelnud ei olnud sellisena kindlasti mõeldud, ma olin katki ja vajasin ka ise abi.

Ma palun siiralt vabandust! 

Ma mõtlesin järjepanu ühtesid ja samu mõtteid igapäevaselt, mis takistasidki mind edasi liikumast. Ma mōistan neid inimesi, kes on sama läbi elanud nagu mina! Mis siis, kui keegi on parem, Sa mōtled oh tema on nii ja tema on naa, Sina ka saad selliseks kui Sa ainult tahad ja ütled ka seda endale! Ehk siis kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. See on lihtsalt nii! Kirjutamata seadus on see, et iga inimene ju tahab teisele head, see on meil juba dna-sse sisse kirjutatud, me ei ole robotid, kes mõtlemata midagi teevad, me lihtsalt ei oska veel seda sellisel kujul teha, nagu teisele inimesele meeldiks, või siis pole tema vastuvõtlikkus selliselt kujunenud, et heategija sõnumit vastu oskaks võtta.

Tundsin, et ma olen ikka tõeline lammas. Tegin seda, mida kästi, mis tundus äge. Olin üks osa suurest massist, tahtsin kuhugile kuuluda. Kuid miskipärast ei meeldinud mulle see tunne, midagi mu sees hakkas sellele vastu. Tekkis vastikuse tunne.

On ka minu sodiaagimärk ju lamba tähtkujus, siis polegi midagi imestada, et ma selline olin, sest oleme ju kõik mõjutatud universumi jõudude poolt, olles üks pisike mutrike sellest.

Nüüd olen muutunud, muutnud ennast selleks, kellele ise meeldib teha neid asju, mis hea tunde tekitab. Soovin ise oma elu joonistada, mitte lasta elul joonistada mind.

Esitasin endale küsimuse!  Mida ma pean selleks tegema, et homsest alates kuni oma elupäevade lõpuni elu nautima hakata?

Mulle aitas sellest, et ma elasin kellegi teise elu, tegin seda, mis teisedki tegid, mis alguses tundus äge. Kuid see tunne, et see ei ole minu valdkond, tekitas minus vastupanu. Niikaua olin üksik hing, proovisin, ebaõnnestusin, kukkusin läbi, jälle ebaõnnestusin ja kukkusin läbi kuni leidsin tee iseendani ja nüüd tahan teha seda mida armastan, mis mulle meeldib ja mille tulemus on külmavärinaid tekitav…. Selleks on inimeste aitamine.

 Mul on lahendus kõikide jaoks: lapsed, lapsevanemad, vanaemad, vanaisad, noored, pered, paarid, firmajuhid, ametnikud, oma ala spetisalistid, vangid, sportlased. Ainus tingimus on see, et me ise tahame muutuda!